Alex Grey

2047

Viktor Romanov on üks neist vähestest, kelle külmutatud keha tänu Philcor ettevõtte seadmeuuendustele oli võimalik üles sulatada, taastades seejuures ka tema isiksuse. Enamus 1967-ndast aastast Alcor ettevõtte poolt elupikenduse eesmärgil külmutatud inimestest ärkas küll ellu füsioloogilises mõttes, kuid seoses ägedate isiksusehäiretega polnud neid võimalik haiglast kaugemale lubada. Philcori teadlased seostasid külmutamisest tekkinud ülesäratamise probleeme rakkudes oleva tsütosooli asemel kehasse pumbatud keemiliste ühendite külmakahjustustega, mistõttu kadusid haprad ajurakkude ühendused ja paiskusid segi ülessulatatava inimese psüühilised protsessid. Tänaseks on Viktor toibunud ning kuulab 36 aastasest pikast ja kõledast unest ärganuna Yucatan-i ülikooli organisatsiooni õpetuse teaduri Ediberto Morfin-i sissejuhatust loengust „Inimene ja organisatsioon”.

Ediberto, kelle nimi tähendab kohaliku murraku järgi täpsust, selgitab Viktorile viimase veerandsajandi muudatusi organisatsiooni juhtimise vallas: „kõige suurema tõuke uue paradigma tekkimisele organisatsioonide arengus, kui nii võib öelda, andis 2025 aastal vastu võetud Maailmavalitsuse Manifest nr. 612. Sellega selgitati senimõistetud paradigma lagunemist ja defineeriti uued suunad seoses 2024 vastu võetud Maailmavalitsuse Põhiseadusega. Et sa sellest Viktor paremini aru saaksid, siis tuletan sulle meelde, et 1990ndate lõpus, mil sina äritegevuse ja organisatsioonidega laialdaselt seotud olid, loeti Robbinsi järgi organisatsiooni toimimise aluseks ühist eesmärki. Kuigi seeläbi pole justkui midagi muutunud, on muutunud siiski kõik. Tol ajal ei saanud eksisteerida väga halbade majandustulemustega organisatsiooni, kus selle töötajad ei tunneks ennast ahistatuna, mõistad? Siht oli üks – kasumlikkus. Ilma vaheltkasuvõtmiseta poleks eksisteerinud seda maailma, kust sina tuled. Järgneval kümnendil alanud suuremad finantskriisid õhutasid juhte rääkima arengust, pidades silmas organisatsiooni potensiaali ja tulemuslikkuse kasvatamist, kuid mõte jäi samaks. Riigijuhtide poolt majandusse pumbatud hiigelsummad kasvatasid investeeringuid ja justkui õlitasid majanduse rattaid hoides veepeal paljusid hiigelettevõtteid, kuid kuklas mõlkus kõigil tippjuhtidel, kes ise mõelda oskasid, teadmine tulevatest muutustest.”

„Ma nüüd täpselt ei mõista sind teadur Morfin. Pean ennast oma aja kohta üsna haritud meheks, kuid ei suuda ettegi kujutada, millised need suured muudatused siis on, mille Manifest nr. 612 organisatsioonide juhtimisse tõi?” imestas Viktor ja püüdis varjata oma huvi jagunemist teaduri jutu ja aknast paistvate hõljukite vaatemängu vahel. „Pole midagi, need UT-606 tüüpi masinad on päris silmapaistvate plasmakookonitega, nagu jaaniussid pimedas lendlemas, eksole Viktor” muheles Ediberto ja tegi Viktorile kelmikalt silma. „Muide kutsu mind Edibertoks Viktor, usun et sulle juba Uue Maailma suhtlustreeningu tunnis seletati seda personaalset lähenemist, mida me nüüd kasutame”. „Jajah, vabandust teadur Ediberto, räägi edasi, mis siis juhtuma hakkas majanduses kui mind külmutati?”. Ediberto visualiseeris enda ja Viktori vahele lauale holograafilise pildi, mille sisse hakkas paigutama erinevaid graafikuid. „No vaata, suund oli ju õige, et kõikide riikide valitsused tuli ühendada selleks, et hallata Maa ressursse. Majandus täna on seotud pelgalt nende ressursside kõige effektiivsema haldamisega, mõistad? Läbi majandusmängude, mida teile tol ajal esitati kriisidena, pandi kõrgemal paika plaane, mis 2024 lõpuks Maailmavalitsusena jõustusid. Kui sa arvad, et see oli lihtne, siis sa eksid. Esile tõusnud pinged käivitasid majandusliku ümberjagamise protsessid, millega Ida Läänelt nagu suure tolmuimejaga kümnekonna aastaga kogu know-how ja tootmise üle võttis ja kullastandardi kehtestamisega suure hulga loodusvarade üle monopoli üritas kehtestada. Igasugune ühendamine tekitab pingeid, tead ju seda isegi oma ettevõtete kokkuostu ja liitmise tegevusest, eks? Tahan siinkohal tsiteerida Ken Wilberit, kes oli teie aja üks andekamaid filosoofe, kuid kelle tööle langes nagu teie ajale omaselt ikka, tunnustamine alles pärast looja enda surma. Wilber rääkis oma „Kõiksuse teoorias” kõik kvadrandid –kõik tasandid lähenemisest. Ta rääkis sellest, kuidas monoloogilise inimarengu käsitluse tõttu on UNICEF ja ÜRO süsteem on olnud ebaedukas või ei ole lihtsalt püüdnudki üheski staadiumis seda avaramat pilti, millega ta ise seotud on, kaardistada. Mõistes seda, kuidas inimene ja maailm seotud on, oleme tänaseks aru saanud sellest, kuidas läbi arhailise, maagilise, müütilise, ratsionaalse ja kultuurilise staadiumi jõuab inimkond võrgustik-loogika staadiumisse ning seeläbi tekib võimalus selgitada transpersonaalse lähenemise kasvu olulisust kahe tuhandenda aasta esimestel kümnenditel. Sest nagu Wilber on öelnud, püüdes mõista muutuste, transformatsiooni või arengu protsessi ilma inimteadvuse evolutsiooni ehk lahtirullumise olemust mõistmata on vähe edulootusi”.

„Oot oot, mis sa tahad nüüd öelda Ediberto, et pilusilmad tõmbasidki Euroopale ja Ameerikale vee peale?” küsis ilmselgelt teaduri jutust innustust saanud Viktor. „Päris nii lihtsalt see nüüd ka ei läinud. Vaata, Maailmavalitsuse idee iseenesest on heatahtlik. Kuigi tõsi, selle rakendamine tõi välja palju inimkonna mädapaiseid ja teeb seda siiani. Sest lõpuks - mis mõtet on üldse valitseda ja juhtida, kui sinu tegevus osutub organisatsioonile liigsuureks koormaks. No näiteks kui meie aju vajaks teatud mõtteprotsessideks lühikese ajaga kogu organismi eluks vajamineva energia, oleks sellised turboaju inimesed ammu surnud koos oma vähkkasvajalike ajudega, mõistad? Seega oli seni veel varjus tegutsenud maailmavalitsuse idee liita ja ühendada, luua alus inimkonna püsimajäämiseks Maal. See protsess ei saanud toimuda ilma suurte probleemide ja noateral liikumiste. Aga Viktor, ettevõtliku inimesena sa ju tead, et probleem on matemaatiline võrrand millel puudub lahenduskäik ja vastus, seeläbi võib probleem olla ka väljakutse. Üheks selliseks olid niisiis ka majandusprotsessid, millest sinu külmutamise aegu palju juttu oli. Sellele järgnesid veidi raskemad sõjalised protsessid, suurte inimohvritega, kuid kõik kulges ühendamise ja liitmise suunas”. Teadur Morfin keerutas enda ees olevat hologrammkujutist ja lennutas seda naljatledes Viktori ees ringi, demonstreerides seda, millise mänglevuse ja osavusega tulevikuinimesed infot käsitlevad. Ta jätkas: „suurte korporatsioonide omanikuna tead sa ju isegi, et oluliselt suurema efektiivsuse saavutame me robotite kaasamisega tootmisesse ja teenindusse. Kindlasti tead sa ka statistikat, kuidas muutusid proportsioonid 20. sajandi tööhõivesektorites? Kas sul ei tekkinud kordagi küsimust, et kuhu on inimkond teel kui 21. sajandi alguseks oli enamus arenenud maade töölistest 3ndas ehk teenindussektoris tööl ja oodata oli materjalitööstuse plahvatuslikku arengut? Täna on kõikides meie kodudes võimalik 3D printeril luua soovitud toode, kasutades ära vana toote taaskasutatavat materjali. Näiteks selle lipsu printis mu naine mulle eile õhtul, kui oli mu vanad sokid printerisse visanud” ütles Ediberto muheledes. „Mõistad, millest ma nüüd räägin? Paradigma muutus mille tõi Maailmavalitsus, vajas aega ja muutis oluliselt ka meie arusaamu organisatsioonidest. Meil ei olnud enam lambakarjana tormavat rahvast, kes kasumeid taga ajab, vaid äkitselt pidime hakkama inimesi motiveerima millegi muuga. Selleks motivaatoriks sai inimkonna potensiaali arendamine ja iga isiksuse areng. Sõjad olid külvanud rahutust ja pingeid ning interneti levikuga plahvatuslikult arenev vaba ajakirjandus paljastas järjest enam korrumpeerunud süsteemi osi. Arusaadav, et tolle aja inimene pöördus eneseotsingu ja meditatsiooni juurde – seeläbi andis Ida Läänele ka midagi vastu kõige selle eest, mida ta majandusarengu näol saanud oli. Mõistad Viktor, kõik on tegelikult tasakaalus, loodus ei salli tühja kohta”. Selle lausega oli teadur muutunud tõsisemaks ja astus akna ette, millest paistis Yucatani õhtupimedusse mattuva linnasilueti kuma ning kust mööduva hõljukrongi violetsed tuled paiskasid tuppa valgusvihke. „Sa oled külmutatud samal aastal kui mina sündisin Viktor” ütles Ediberto. „Sa oled saabunud uude maailma. Oled saabunud sealt, kuhu mina olen unistanud kunagi ajamasinaga tagasi rännata. Tegelikult peaksin mina sind kuulama, sest see viis kuidas sina elu näed on täna palju väärtuslikum kui minu jutt. Palju asju läks valesti ja me üritame siiani aru saada miks. Me üritame siiani anda endast parimat, et edaspidi see ei juhtuks, mõistad? Oleme jõudnud oma loo südamesse, ehk siis inimeseni tänases organisatsioonis. Paar aastat ennem sinu sündi suri üks kuulsamaid psühholooge, kelle mõtteid tunnustatakse siiani, pean silmas Carl Gustav Jungi. Ta on öelnud lause - üksnes teadlikuks saamise kaudu võib isiksuse süsteem individuatsiooni jätkata. Mõistad – sa arened mõistes seda osa iseendast, mida sa veel ei tea. Sama lause arengust kehtib organisatsiooni ja gruppide kohta, Jung oli koguni nii ettenägelik, et nimetas selle kollektiivseks teadvustamatuseks. Kui tahad paremini aru saada, siis mõtle sellele kuidas lahti mõtestada iseenda konformsust? Just see Jungi lause on tänase loengu sisu Viktor. Kui räägime organisatsioonist ja inimesest uues maailmas, pead mõistma, et siin ei ole kasumit. Pead mõistma, et meil ei ole valitsuse poolt prinditud raha Viktor. Iga inimene kannab vastavalt Manifesti punkti nr. 24.3 alusel õigust ise „raha printida”” Ediberto kasutas viimaseid sõnu öeldes näppudega tehtavaid jutumärke, püüdes Viktorit altkulmu põrnitsedes aru saada, kas tema kui uuemaailma inimese naljakas kehakeel viitas ikka õigele vana maailma tähisele. „Meie nimetame raha tänapäeval lihtsalt oma lubaduseks teise inimese ees ja seda füüsilisel kujul ei eksisteerigi. Kas mõistad, et raha ongi tegelikult minu olemuse, teadmiste, aususe ja siiruse vääring? Kui vaatad tagasi oma vanale maailmale võid näha, et see toimis sarnaselt ka siis, kuid sellest ei räägitud nii. Me elame peaaegu kõik ühesugustes elamiskapslites Yucatani ringja linnastu servas. Sinu jaoks Viktor elame me võibolla kommunismis, kuid see on ainuvõimalik lahendus püsimajäämiseks inimkonnale siin Maal. Kõik see, millele oli üles ehitatud vana maailm pidi hävima koos sellega, mismoodi siis mõeldi. Kui meenutad oma külmutamise eelseid aastaid, võid leida viiteid kommunismile suundumisest juba seeläbi, kuidas suurte pankade kaotused ühiskonnale maandati. Kui räägin täna inimesest organisatsioonis, pean silmas keskkonda, kus inimene valib areneda, ei midagi enamat. Meil ei ole kuu parimat töötajat või preemiasüsteemi, meil puuduvad ülemused ja alluvad Viktor. Meil siin on ainult vennad ja õed, kellelt saad õppida selleks, et anda oma teadmisi edasi järgmisele. Me ei räägi Beeri ja Nohriaga sarnastest E või O lähenemistest muudatuste juhtimisele organisatsioonis. Sellel pole lihtsalt mingit mõtet. Pead mõistma, et palju sellest, mis oli oluline siis, on täna üks suur mõttetus. Psühholoogid Roberts ja Caspi publitseerisid kahetuhandenda aasta alguses uuringu, milles nad räägivad isiksuseomaduste stabiliseerumisest vanuse suurenemisega. Kuid seal samas uuringus jätavad nad avatuks ka võimaluse, et kõik isiksuseomadeused saavad ajas muutuda. Täna oled sa sulanud lahti maailmas, kus hangunud süsteeme jääb aina vähemaks. Me võime muutuda kui seda otsustame, saame selleks toetust just nimelt organisatsioonist- sellest sotsiaalsest struktuurist, mis juba toona kui sind külmutati oleks võinud teadlikumalt toetada igaühe arengut. Aga me mõistame, et iga asi toimub omal ajal”. Teadur Morfin nõjatus aknale linna siluetti vaatama ja pobises veel lõpetuseks Viktorile: „sinu isiksust peaks järgmine Marcella Paloma „teadvuserännakud lähigalaktikates” loeng küll tublisti arendama, soovitan kindlasti edaspidi võtta ka praktikatunde, ehk alles siis saad aru, millest ma arengut silmas pidades rääkisin”. Ediberto toetas end aknalauale ja vaatas tõsiseks jäänud Viktorile otsa: „ära muretse mu hangunud sõbrake, kangus sinu kontides tuleneb sellest, et olid nii kaua külmunud. Läbi eesseisva arengu pääsed omaleiutatud illusoorse reaalsuse lõksudest, me pakume sulle selleks tuge”.

Absurdne järeldus Sokrateselt

Platoni dialoogides uurib Sokrates küsimuste-vastuste vormis oma vestlusparnerite arusaamasid üldiste filosoofiliste küsimuste kohta, mille tulemusel selgub, et vestluskaaslase arusaamad on rajatud vastuolulistele eeldustele. Näiteks varases dialoogis "Euthyphron" küsib Sokrates Euthyphronilt vagaduse definitsiooni. Euthyphron vastab, et vaga on see, keda jumalad armastavad. Sokrates osutab sellele, et jumalad tülitsevad omavahel, sealhulgas armastuse ja vihkamise küsimustes. Euthyphron möönab seda. Sokrates teeb järelduse, et on olemas vähemalt üks asi, mida ühed jumalad armastavad, teised vihkavad. Euthyphron möönab sedagi. Sokrates järeldab, et kui Euthyphroni vagaduse definitsioon peab paika, siis peab olema vähemalt üks asi, mis on nii vaga kui mittevaga, sest seda jumalad nii armastavad kui ka vihkavad. See on aga absurdne, nagu Euthyphrongi möönab.

I am fishead

"Why does a person sometimes "perpetrate" good if nobody knows about it? Well its only possible because slumbering inside you, however unconsciously, is a kind of observer who sees everything you do. And what else could it be than eternity, than infinity? Something that surpasses all conceivable horizons of our conduct", Vàclav Havel

Mina olen see, keda ma kunagi teadsin ja tundsin

Olen iseenda unistus, kogemus ja mälestus. Ma olen kõik see, mida ma ihaldan, soovin ja tahan. Olen kogetav nauding, tänu, austus ja alistumine, olen iseenda hirm, ahastus ja valu. Olen unustus ja kaduvus, olen meenutus.

Kõik see mis ma olen, on tõsi! Samamoodi nagu olen salgamisest esile tulnud vale, jahmatus! Ehmatus ja hirm, et ma muutun. Ootusärevus, et jõuaksin sinna, kus ma veel ei ole. Soov kogeda soovitut, mitte toda kes ma olen praegu. Pinge, et jään selleks endaks igaveseks. Haletsus, et minust on saamas veel vähesem kui olen täna. Kahetsus, kui märkan kaduvust ja hellus kui imetlen värskust. Rõõm, kui pulbitsen elujõust ja vägi, kui kubisen teadmistest. Kirgastus kõigest uuest kes ma olen. Imestus, kui saan osa kõigest sellest, millest poleks osanud unistada ja iha kui tahan seda veel. Minus ei ole midagi uut, kõik on vana, rutiin ja väsimus. Lõikav kurbus, kraapiv tasakaalutus. Mittemidagi olemine on minu osa, see on see millest võrsub midagi uut minu sees. Küsin endalt, et kes ma siis olen?

Ootan vastust ja siis tuled Sina. Milline õnn! Milline nauding on Sind kohata, poleks osanud unistada kõigest sellest uuest, mida praegu kogen. Sa saabusid teadmatusest, kusagilt sealt, ma isegi ei tea kust. Sa lihtsalt järsku olid. Värskus ja rõõm, kerge ärevus tervitusel ja piinlik esimene küsimus. Paindlik ja konkreetne, üritan Sind aimata. Tunnen mänglevust ja loovust kasvamas, kogen tänu ja austust Sinu siinolemise vastu, väljendan huvi ja põnevust. Aiman voolavust, mis meie vahel tekib, sulan Sinusse ja tunnen kuidas Sina saad osaks minust. Uus olemine millel pole sõnu, kaks mis tähendavad rohkem kui üks pluss üks. Fantastiline ükskõiksus ja ajatus! Piirideta vormid, milles oled ometigi nii Sina kui ka mina. Lahustumine ja hangumine. Sinu karakter ja minu iseolemine, tõukavad polaarsused. Vägev energia millega mängida! Sinu isiksus, mis on nii värviline ja ilmekas. Võrratu peegel, kuhu ka mina kujundeid loon. See oled ju Sina, keda olen teadma saanud, kellest joobunud ja keda nüüd unustan. Üksi oleks igav, jah?

Unustades meid, kogen jälle ennast. Tean, et selles on rohkem üksindust kui ennem Sinuga kohtumist. Olen justkui poolik ja osa endast kaotanud, ilma Sinuta. Olen aga kindel, et vaid tänu Sinule sain teadma ennast veel rohkem. Niisiis pole ma enam see, kes ma olin ennem. Ma olen mina pluss Sina miinus Sina, ja seda on nüüd oluliselt rohkem kui mina ennem liitmist ja lahutamist. Kuigi kaotusvalu tahab rääkida millestki muust. Samas tean kusagil sügaval enda sees, et pole Sind iialgi kaotanud, sest ma pole Sind ju iialgi omanud. Just nii, nagu ei oma ega kaota ma iial ennast. Sina oled lihtsalt see, keda ma kunagi teadsin ja tundsin...

... ja siis ma taipan, et ka mina olen see, keda ma kunagi teadsin ja tundsin!

Aga aeg on ju relatiivne ...

Kehastumine (vol 2)

Tuli välja, et eelmine isiksusepsühholoogia essee oli vähe teaduslik, ihiii! Täna kirjutatud variant peaks teaduslikum olema.

Kui ütleme sõna kehastuma, võime äkki mõelda Dalai-Laamale, keda peetakse Tiibeti budismis Avalokitešvara ehk kaastundejumala ümbersündivaks kehastuseks. Tavakeeles on mõne omaduse kehastus miski või keegi, kelles see omadus väga selgelt esile tõuseb - näiteks kurjuse kehastus on keegi, kes on väga kuri. Selle essee kontekstis kasutan kehastumise sõna väljendamaks teadlikkust endast, mida isiksus saab arendada olemaks avatud oma sisemiste seisundite ja kehatunnetuse vastu. Kasutan siinkohal C.G. Jungi väljendit: „üksnes teadlikuks saamise kaudu võib isiksuse süsteem individuatsiooni jätkata”.

Võime tegelikult igal hetkel endalt küsida, et kes on minuna praegu kehastunud. Vastuseid võib tulla erinevaid alates rõõmust kuni ükskõiksuse või raevuni välja. Oma kehaprotsessidele tähelepanu juhtimine võib teadvusesse tuua meie rollikehastused, kus näiteks ülemuse ees kogetav kössivajunud allaandjana erineb sootuks kodus naise kõrval kogetavast võimsa meesideaali kehakogemusest. Võime kogeda, kuidas mina kui teadliku vaatleja positsioon muutub emotsioonide ja marulise kehakeemia vallandumisel, kuni sinnamaani, et käitumine ka kogejale endale ettearvamatu tundub. Emotsiooniteoreetikud näevad emotsioonides teatud motivatsiooniseisundeid, mis aitavad inimesel keskkonnatingimustega kohaneda (Brehm, 1999). Kas võib olla, et oskus tajuda endana kehastunud motivatsiooniseisundeid, aitaks meil paremini ka muutuvate keskkonnatingimustega kohaneda? Või tekitab tähelepanu viimine oma kehaprotsessidele ja sisemistele seisunditele frustratsiooni ja kogintiivse dissonantsi ning vallandub stress ja depressioon? On leitud, et tavapärases tingimuses käitumise ja stressiga toimetuleku vahet on sama raske mõõta, kui üleminekut ebaefektiivselt toimetulekult psühhopatoloogiale (Costa, Somerfield & McCrae, 1996). Ehk ongi seda raske mõõta, kuna vahe praktiliselt puudub? Äkki asetab tähelepanu viimine meie sisemistele protsessidele, esialgse helge sooviga kogeda uusi seoseid, isiksuse keda endana teame stressi või isegi psühhopatoloogiliste protsesside keskele? Kas oma kehaprotsessidest ja sisemistest seisunditest teadlikuks saamine võib olla nagu kahe teraga mõõk, mis ühelt poolt aitab kaasa isiksuse arengule, kuid teiselt poolt seab kahtluse alla püsivad käitumistendentsid tekitades seeläbi stressi? Kas teadlikkus sellest, mis minuna parasjagu kehastub on minujaoks rõõmus või kurb uudis? Mis siis saab, kui püüan kehastumise põhjuseid teadvustada ja mõista ning võtta kasutusele endale mitteiseloomulikke mõtte, tunde või käitumismustreid? Kas nii toimides on võimalik muuta ka väljakujunenud isiksuse seadumusi? Uurimused on eelnevalt välistanud märkimisväärsed muudatused (näit. Costa & McCrae, 1988, 1990), juhul muidugi kui tegu pole juhuslikult kangiga otsmikusagarate kahjustamisel tekkinud isiksuse radikaalse muutusega. Viimased uuringud kipuvad aga pigem rääkima isiksuseomaduste stabiilsuse suurenemisest vanusega (Roberts & Caspi, 2003) jättes avatud ka võimaluse, et kõik isiksuseomadeused saavad ajas muutuda. Ehk kipume sellise muutusena soovima olemasoleva kadumist, nähes olemasolevat kui halba või rasket. Oma kehastumistest tean, et ükspuha millised kogemused ei ole eristatavad heaks või halvaks, kuna kõik need kogemused on seosed ja perspektiivid iseendast, mis täiustavad meie sügavaimat olemust. Just seetõttu huvitab mind ka seoste loomine keha- ja teadvustamisprotsesside vahel.

Ühe sissevaate sisemiste seisundite teadvustamisest on teinud Genti Ülikooli teadlased Belgiast, kes palusid katsealustel mõelda sõnale või fraasile ning seejärel selle tekitatavale tähendusele ja tundele. Sõnale mõtlemine aktiveeris vasaku ajupoolkera ning tundele keskendumine aktiveeris parema frontaalsagara jättes vasaku poolkera osad endiselt aktiveerituks. Sellest järeldati, et keskendudes pelgalt sõnadele nagu näiteks kognitiivteraapias, ei kaasata isiksuse jaoks olulist teadvustamisprotsessi parema ajupoolkera aktivatsiooni ja tunnete näol, mille tekitavad sõnamustrite rütm, heli ja toon (Vingerhoets, Berckmoes, Stroobant, 2003). Kas sellest võiks välja lugeda, et oma isiksuse osade teadvustamiseks vajame seoste tunnetamist, et tekiks taipamine ning seeläbi endast uue perspektiivi saamine? Wright ja Mischeli konditsionaalse lähenemise hüpotees, mis lähtub oletusest, et inimestel puudub teadlikkus olukorrale mitut moodi reageerimise võimalustest, tundub seda toetavat (Wright, Mischel, 1987). Ehk on just siia koer maetud ning kogu isiksuse tüpoloogia ja mõõtmine peegeldab lihtsalt konkreetsete inimeste teadaolevaid ja kasutusvalmis seoseid mida iseendana rakendatakse? Igaljuhul tundub seda toetavat eelpool mainitud kumulatiivse järjepidevuse mudel, mis kirjeldab isiksust kui plastilist ja avatud süsteemi. Seeläbi võiks seoste tundmine ja märkamine iseendas anda võimaluse inimesel reageerida ühele situatsioonile mitut moodi.

Just sellisest valikuvõimalusest räägib ka F.M. Alexanderi poolt 19.sajandi lõpus avastatud kehaõppe tehnika, tuues millegi uue õppimine aluseks õppija poolse tahtmatute reaktsioonide vältimise võimaluse teadvustamise. Ilmselgelt on selliseid teadlikkuse ja kehaõppe arendamise meetodeid läbi ajaloo rakendatud, kuid kas need kutsuvad esile muutusi isiksuse tasandil? Kas kogedes endana juurdunud seoseid ja õppides looma uusi, saame ka tegelikult iseenda kehastuse pagasisse juurde erinevaid reageerimise viise? Kui nii siis tuleks neid tähele panna, teadvustada ja olla nende eest alati tänulik, sest suurem plastilisus võimaldab meil olla avatum ja hoolivam teiste ja iseenda suhtes.

Kehastumine

Isiksusepsühholoogia essee.

Kuigi äsja ilmale tulnud beebit võiks nimetada oma vanemate kehastunud järeltulijaks, pole kehastumise tõde kaugeltki nii lihtsalt kirjeldatav. Võime täna rääkida eeldustest, mida uus ilmakodanik endas vanemate geenide näol kannab ja kõrvale lükata J.Locke „tabula rasa” ideed. C.G Jung on isiksuse arengut uurides tähelepanu juhtinud kollektiivsele alateadvusele, mis realiseerib individuaalset käitumismustrit, avaldudes alates inimese sündimise päevast. Ta on öelnud: „maailma vorm, millesse inimene sünnib, on juba temas olemas kaasasündinud virtuaalse kujutisena” (C.G.Jung, 1953). Keha on isiksuse lahutamatu osa, mida iseendana kogetakse ning kannab pärandit ja seoseid, mille teadvustamisel võib individualisatsiooniprotsess kulgeda tasakaalustatumalt. Allolevas essees toon välja põnevaid mõtteid sellest, mismoodi on seotud keha ja sellena kulgeva isiksuse areng.

Võime tegelikult igal hetkel endalt küsida, et kes on minuna praegu kehastunud. Vastuseid võib tulla erinevaid alates rõõmust kuni ükskõiksuse või raevuni välja. Oma kehale tähelepanu juhtimine võib teadvusesse tuua meie rollikehastused, kus näiteks ülemuse ees kogetav kössivajunud allaandjana erineb sootuks kodus naise kõrval kogetavast võimsa meesideaali kehakogemusest. Võime kogeda, kuidas mina kui teadliku vaatleja positsioon muutub emotsioonide ja marulise kehakeemia vallandumisel, kuni sinnamaani, et isiksuse käitumine ka kogejale endale ettearvamatu tundub. Oleme nii tunnistajaks iseenda õpitud kehalistele käitumismustritele. Wilhelm Reich on kirjeldanud seoseid emotsionaalse murdumise ja trauma vahel, eriti varases lapsepõlves, kus tekivad energiablokeeringud ja iseloomu kapseldumine (W.Reich, 1935). Seeläbi võib millegipoolest sarnasele häirivale sündmusele reageerimine olla kehas kogetav kroonilise tasakaalutusena. Reich kirjeldab oma töödes, kuidas traumeeriva kogemuse mälestus salvestub teatud kehaosades ning sellest tulenev lihasmälu muutub aja jooksul osaks kogu käitumismustrist, juurdudes endakasutusse. Primaalteraapia rajaja Arthur Janov teeb oma patsientidega tagurpidikäigu, andes neile läbi traumade taaskogemise võimaluse saavutada kontakt minevikust allasurutud valuga ning selle teadvustamise kaudu naasta tasakaalu juurde (A.Janov, 1970). Ta kirjeldab patsiente, kellele allasurutud valu teadvustamine on avanud erinevaid uusi keha kogemusi, rikastades nende elu suurenenud värvi- ja lõhnatundlikusest alates kuni kehahoiu muutuse ja sellega kaasnevate siseelundite nagu näiteks kopsude tõhusamale talitlusele. Alexanderi tehnika õpetaja Wilfred Barlow on leidnud, et inimesele omane harjumuspärane kehakasutus võib sageli olla üheks reuma, seljavalu, artriidi, hingamishäirete, kõrgvererõhutõve, väsimuse, gastroloogiliste häirete, peavalude ja teatud seksuaalprobleemide peategureid. Lihtsamalt öeldes võib teadaolev kehakasutus tuua kaasa tasakaalustamata koordinatsiooni – mõned kehaosad teevad liiga palju tööd, teised liiga vähe. Teadaolev kehahoid on viis, kuidas saame kõige paremal moel väljendada seda, mida arvame ennast olevat, isegi kui see tähendab pidevat kössitamist ja seeläbi siseelundite kokkusurumist ja sellest tekkinud ummistusi. Väärad enesekasutuse mõjud füüsilisele seisundile võivad väljenduda erinevates haigustes, millel justkui puuduks orgaaniline põhjus. Näiteks võib nimetada haiget selga, peavalusid, väsimust ja astmat funktsionaalseteks häireteks või psühhosomaatilisteks vaevusteks, mida arstid ravivad ajutist kergendust toovate ravimitega paludes sellest abi mittesaamisel pöörduda psühholoogi poole. C.G. Jung kohandas isiksuse dünaamika kirjeldamiseks entroopia printsiipi, mis ütleb, et energia jaotumine psüühes püüdleb tasakaalu poole kõigi struktuuride vahel. Pinge, konflikt, stress ja kurnatus on tunded, mis tärkavad tasakaalu kadumisest psüühes. Seeläbi võib näiteks psühhosomaatiline haigus olla märk sellest, kuidas pinged saavad psüühes ebaühtlaselt jaotunud energiana kehastuda ja lubada inimesel tasakaalutuse põhjust eirata.

Isiksuse arengu juures mängib suurt rolli millegi uue õppimine, mis eeldab õppijalt tahtmatute reaktsioonide vältimist. F.M. Alexander, kes 19.sajandi lõpus pani aluse omanimelisele tehnikale, seadis oma elutöö põhialuseks inhibitsiooni mõiste. Inhibitsioon tähendab mingile stiimulile järgneva reaktsiooni tõkestamist (F.M.Alexander, 1910). Isiksuse arengu seisukohalt on tegemist tähelepanuväärse mõistega, misläbi kirjeldatakse olemasoleva teadvustamist ja seespoolt tuleva väe väljendust loomaks iseennast uut moodi. Oma põhjalikus uurimustöös on Frank Pierce Jones välja toonud Aleksanderi tehnika rakendamisest saadud tulemusi muusikutega (F.P.Jones, 1976). Ta juhib tähelepanu sellele, kuidas lihaste liigutused, kehahoiak, liikumine ja lihaspinged võivad olla väga petlikult tajutud. Lisaks annab ta vihje, kuidas katkestada keha väärkasutuse-äpardumise nõiaringi, selleks tuleb viia tähelepanu protsessile. Kui viime tähelepanu protsessile, ehk siis sellele mis parasjagu toimub, võime teada saada enda kohta midagi uut ja põnevat. Kui avame end sellele kogemusele, oleme vaatlejad iseenda sees. Saame kogeda iseenda kehastust ning seda kuidas see just sel käesoleval hetkel tundub. Ehk on meil kõigil sellest hetkest midagi õppida!